Eesti ajakirjanduseetika koodeks

1. Üldised pőhimőtted.

1.1. Demokraatliku ühiskonna toimimise eeltingimus on kommunikatsioonivabadus. Vaba ajakirjandus on selle tingimuse saavutamise vahend ja eeldus.

1.2. Ajakirjandus teenib avalikkuse őigust saada tőest, ausat ja igakülgset teavet ühiskonnas toimuva kohta. Ajakirjanduse üks peamine kohustus on ühiskonnas kriitiliselt jälgida poliitilise ja majandusliku vőimu teostamist.

1.3 Vaba ajakirjandust, kui ta täidab kehtivaid őigusakte, ei tohi mingil moel piirata ega takistada info kogumisel ja avaldamisel.

1.4 Ajakirjanik vastutab oma sőnade ja loomingu eest. Ajakirjandusorganisatsioon kannab hoolt selle eest, et ei ilmuks ebatäpne, moonutatud vői eksitav informatsioon.

1.5 Ajakirjandus ei tohi oma tegevusega kellelegi tekitada pőhjendamatuid kannatusi, veendumata, et avalikkusel on tőesti vaja seda informatsiooni teada.

1.6. Poliitilist ja majanduslikku vőimu ning avalikkusele olulist informatsiooni valdavaid inimesi käsitleb ajakirjandus avaliku elu tegelastena, kelle tegevuse üle on ajakirjanduse tavalisest suurem tähelepanu ja kriitika őigustatud. Samuti käsitleb ajakirjandus avaliku elu tegelastena neid, kes teenivad elatist enda isiku vői loomingu eksponeerimisega.

2. Sőltumatus.

2.1. Ajakirjanik ei vőta vastu ametikohti, soodustusi, tasu ega kingitusi, mis tekitavad seoses tema ajakirjanikutööga huvide konflikti ja vőivad vähendada tema usaldusväärsust.

2.2 Ajakirjanik, kes edastab rahandus- ja majandusalast informatsiooni, ei tohi seda levitada eraviisiliselt ega kasutada isiklikes huvides.

2.3 Ajakirjanik ei tohi olla kajastatava asutuse vői institutsiooni teenistuses.

2.4. Toimetuse töötajat ei saa tööalaselt kohustada kirjutama vői tegema midagi taolist, mis on vastuolus tema isiklike tőekspidamistega.

3. Ajakirjanik ja informatsiooniallikas

3.1. Ajakirjanik, kogudes materjali avaldamise/edastamise jaoks, peab teatama vestluspartnerile, et ta on ajakirjanik ja millise väljaande/jaama juurest. Soovitav on teatada ka, mille jaoks informatsiooni kogutakse.

3.2. Ajakirjanik ei vői kuritarvitada meediaga suhtlemisel kogenematuid inimesi. Enne vestlust selgitatakse räägitu vőimalikke tagajärgi.

3.3. Ajakirjanik peab rangelt kinni informatsiooniallikale antud lubadustest ja väldib lubadusi, mida ta ei suuda täita.

3.4. Ajakirjandusel on moraalne kohustus kaitsta konfidentsiaalseid informatsiooniallikaid.

3.5. Toimetus kontrollib, eelkőige kriitilise materjali korral, informatsiooni tőesust ja allikate usaldusväärsust. Ka juhul kui avaldatava/edastatava materjali autoriks ei ole toimetuse töötaja, kontrollib toimetus oluliste faktide tőesust.

3.6. Lapsi tuleb üldjuhul intervjueerida vői temast ülesvőtteid teha lapsevanema vői lapse eest vastutava isiku juuresolekul vői nőusolekul. Sellest reeglist vőib teha erandeid, kui intervjuu kaitseb lapse huve vői kui ta on niigi avalikkuse tähelepanu all.

3.7. Ajakirjanik kasutab heli- ja pildiülesvőtete ning informatsiooni hankimisel ausaid vőtteid, välja arvatud juhtudel, kui avalikkuse huvid nőuavad sellise informatsiooni avaldamist, mida pole vőimalik hankida ausal viisil.

4. Avaldamisreeglid.

4.1. Uudised, arvamused ja oletused olgu selgelt eristatavad. Uudismaterjal pőhinegu tőestataval ja tőenditega tagatud faktilisel informatsioonil.

4.2.Konflikti sisaldava materjali puhul peab ajakirjanik ära kuulama kőik osapooled.

4.3. Ei sobi rőhutada rahvust, rassi, religioosset vői poliitilist kuuluvust ega sugu, kui sellel pole uudisväärtust.

4.4. Ajakirjandus ei vői inimest käsitleda kurjategijana enne sellekohast kohtuotsust.

4.5. Enesetappude ja enesetapukatsete uudisväärtust tuleb tősiselt kaaluda.

4.6. Andmeid ja arvamusi konkreetsete inimeste tervisliku (nii vaimse kui füüsilise) seisundi kohta ei avaldata, välja arvatud juhul, kui inimene on andmete avaldamisega nőus vői kui niisuguste andmete avaldamist nőuab avalikkuse huvi.

4.7. Vanemate vaidlusi laste hooldusküsimuste üle üldjuhul ei kajastata.

4.8. Avaldades materjale őigusrikkumistest, kohtuasjadest ja őnnetustest peab ajakirjanik kaaluma, kas asjaosaliste identifitseerimine on tingimata vajalik ja milliseid kannatusi vőib see asjaosalistele pőhjustada. Ohvreid ja alaealisi kurjategijaid üldjuhul avalikkuse jaoks ei idenfitseerita.

4.9. Inimese eraelu puutumatust rikkuvaid materjale avaldatakse vaid juhul, kui avalikkuse huvid kaaluvad üles inimese őiguse privaatsusele.

4.10. Tsitaatide, fotode, heli- ja videomaterjali kasutamisel originaalist erinevas kontekstis tuleb olla ettevaatlik. Eksitus-ohtlik montaazh, samuti heli vői pildi moonutus olgu varustatud asjakohase märke vői teadustusega.

4.11. Fotod, fotode allkirjad, pealkirjad, juhtlaused ega saatetutvustused ei vői auditooriumi eksitada.

4.12. Välisautori poolt loodud ajakirjandusliku materjali sisu, konteksti ja avaldamisaega ei ole hea muuta autori teadmise ja nőusolekuta.

5. Vastulause.

5.1. Kui kellegi kohta avaldatakse tősiseid süüdistusi, tuleks talle vőimaluse korral pakkuda kommentaari vőimalust samas numbris vői saates.

5.2. Vastulausega on őigus parandada avaldatud materjalis esinevaid faktivigu ja tsitaate. Vastulauseks ei saa nőuda rohkem ruumi/aega, kui oli kasutada kriitikaks. Vastulause tuleb avaldada viivitusteta ja märgataval kujul, ilma toimetusepoolsete hinnanguliste kommentaarideta.

5.3. Ebaőige informatsiooni ilmumise korral tuleb avaldada parandus.

6. Reklaam.

6.1. Reklaam ja suhtekorraldusmaterjal olgu auditooriumi jaoks selgelt eristatud ajakirjanduslikust tekstist/pildist.

6.2. Ajakirjanikud ja alalised välisautorid ei edasta samas kanalis reklaamteateid ega kirjuta oma väljaandes oma nime all kommertstekste.

6.3. Toodet vői kaubamärki esitletakse ajakirjanduslikus materjalis vaid juhul, kui see on pőhjendatud.

6.4. Tarbijale suunatud ajakirjandusliku materjali puhul peab auditooriumile selgitama, kuidas vastavate toodete valik tehti ning kuidas tooteid testiti.